Skautluse algus ja selle looja sir Robert Baden-Powell

Skaudiliikumine sai alguse Inglismaalt ning selle loojaks oli Briti armee kindral Robert Stephenson Smyth Baden-Powell (skaudinimega B-P / bii-pii /) (22.02.1857 Inglismaa – 08.01.1941 Keenia).

Sõjaväelase elukutse viis B-P mitmetesse maailma paikadesse, teenistuskäigu jooksul kogutud tarkustest kirjutas ta aastal 1899 käsiraamatu sõjaväe luurajatele "Aids to Scouting" (scout – ingl.k. luuraja). Ootamatult suure populaarsuse võitis aga sama raamat noorsoo seas – poisid üle Inglismaa hakkasid oma mängudes kujutlema Buuri sõda ja mängima luuremänge. Nimetatud teos sai käsiraamatuks ka Inglismaal tegutsenud sõjaväelisele poiste organisatsioonile "Poiste brigaad". Oma kirjutise heast minekust noorsoo hulgas sai B-P õhutust uue raamatu kirjutamiseks, sedapuhku soovides seda suunata juba otse poistele.

Sõjaväes juhtival kohal teenides oli ta kogenud, et ainult käsuga ei õnnestu inimestes kindlat iseloomu kasvatada ning on praktiliselt võimatu ümber kujundada täiskasvanud inimese maailmavaadet – seega otsustas ta oma kavandatava kasvatussüsteemi suunata lastele, et neist kujuneksid igati väärt kodanikud oma kodumaale. Kuid tema kogemused olid pärit sõjaolukordadest, sellise raamatu kirjutamiseks aga oli vaja minna poiste hulka. Nii koondaski ta enese ümber paarkümmend inglise poissi erinevatest ühiskonnaklassidest ja viis nad 1907. aasta suvel ühele Inglismaa pisisaarele (Brownsea saar), kus korraldas esimese skautide laagri. Tegevuse põhimõtteks sai õppimine läbi tegevuse ("learning by doing"). See üritus läks igati korda ja juba enne uue raamatu ilmumist jõudis teade õnnestunud poistelaagrist üle Inglismaa ning kõik seiklushimulised poisid (kuid milline poiss pole seiklushimuline!) tahtsid hakata skautideks.

Oodatud raamat ilmus 1908 kevadel ja kandis pealkirja"Skautlus poistele" ("Scouting for Boys"). Võib öelda, et mainitud raamat on igihaljas, st on täiesti edukalt kasutatav ka praegusel ajal. Kiiresti tõlgiti see ka teistesse keeltesse ja nii saadi uudsest noorsooliikumisest aimu ka teistes maades. Ilmuma hakkas ka ajaleht "Skaut" ("The Scout").

Skaudiüksusi tekkis üha juurde ja B-P tunnetas, et skaudiliikumisega tegeledes suudab ta ühiskonnale kasulikum olla kui sõjaväelasena, nii otsustas ta tegevväe ohvitseri ameti maha panna ja anda kogu oma jõu uue ja elujõulise organisatsiooni loomisele.

Järgmisel, 1909. aastal, loodi tüdrukutele "oma skautlus" – gaidlus (guide – ingl.k. juht, teed näitama). Tol ajal kehtinud tavade järgi ei olnud võimalik poisse-tüdrukuid samasse organisatsiooni ühendada. Nüüdseks on need piirid kadunud ja soolist vahet ei tehta. Nii skaudi- kui ka gaidiorganisatsioonidesse võivad kuuluda mõlemast soost isikud, juhul kui asukohamaa organisatsioon pole teisiti sätestanud (näiteks religioossete tavade pärast Indias).

Skautlus kui juhtiv noorteliikumine ja WOSMi moodustamine

Skautlus levis lühikese aja jooksul paljudesse maadesse, jõudes sealjuures üsna kiiresti ka Eestisse (aastatel 1911-12).

Skautluse arenemine ja laienemine:

1916 – skautluse noorim aste: hundud, klassikaliselt 8- kuni 12-aastased poisid;
1918 – skaudieast välja kasvanud poistele: vanemskautlus, 16- kuni 20- aastased noormehed;
1925 – händikäp-skautlus, mõeldud kehaliste puuetega poistele.

1920. aasta augustikuul kogunesid skautide esindajad paljudest maadest kokku Londonisse, kus võeti sihiks luua ülemaailmne skautide organisatsioon. Kahe aasta pärast, 1922. aastal, tuldi kokku Pariisi ning moodustatigi WOSM
(World Organisation of the Scout Movement), asutajaliikmete seas oli ka värskelt iseseisvunud Eesti. B-P valiti samas maailma peaskaudiks.

Skaudiliikumisest sai enimtuntud ja -tunnustatud noorteliikumine maailmas ning väga paljud inimesed on sellest osa saanud. Seda enamasti nooremas eas, kuid on ka neid, kes on aktiivselt asja juurde jäänud kogu eluks. B-P poolt on sõnastatud ka selline ütlemine: "Kord skaut – alati skaut!"

Laagrid, jamboreed ja skaudikodud

Skaudiaasta jaguneb kaheks: keskeltläbi 50 nädalat sisetegevust ja 2 nädalat laagris viibimist, kus praktiseeritakse aasta jooksul õpitut.

Skautluse algusaegadest on pärit traditsioon, et iga nelja aasta järel toimub ülemaailmne skautide laager – jamboree. Neid püütakse korraldada iga kord võimalikult erinevates maailma paikades.

Skaudikodud on mõeldud nn aastaringseteks laagriteks, kuhu iga skaut võib sõltumata aastaajast minna, olles end vaid eelnevalt registreerinud.

Skautlus ja maailmapoliitika

Ehkki skautluse üks aluspõhimõtteid on apoliitilisus, pole ta jäänud puutumata 20. sajandil maailma tabanud poliitiliste põhjustega tragöödiatest – sõdadest ning nendele järgnenud okupatsioonidest.

Samal ajal, kui vabas maailmas arenes skautlus jõudsalt, siis diktatuuririikides režiimile sobimatu skautlus hoopis keelustati – näiteks Venemaal peale kommunistlikku revolutsiooni ja Saksamaal peale natsionaalsotsialistide võimuletulekut. Skaudiliikumine asendati nendes riikides mõneti skautlust kopeerivate noorteorganisatsioonidega – pioneeriorganisatsioon nõukogude Venemaal ja Hitlerjugend Saksamaal, kuid kasvatustöö nendes organisatsioonides oli suunatud kujundamaks noortest mitte isiksusi, kes on sallivad teiste suhtes, vaid kuulekaid mutrikesi diktatuuririigi käsutäitjateks.

Sama saatus tabas ka Eestimaad 1940. aastal ning paljusid Ida-Euroopa riike järjest alates 1939. aastast, mil okupatsioonivõimud skautlikud organisatsioonid keelu alla panid. Skaudiliikumisega jätkati eksiilis, kodumaal saadi tegutseda vaid salaja.

Peale diktatuuride lagunemist on skautlikud organisatsioonid neis maades uuesti au sisse tõusnud ning koguvad üha enam populaarsust ja liikmeskonda.

Skautlus tänapäeval, WOSMi piirkonnad ja interaktiivne suhtlemine

Praegu on maailmas ligikaudu 28 miljonit skauti - tüdrukut ja poissi, 216 maal ja territooriumil. WOSMi kuulub praeguse seisuga kokku üle 155 riigi skaudiorganisatsiooni. WOSMi liikmeksvõtmise peamised eeldused on kohaliku riikliku organisatsiooni liikmeskonna suurus, mis peab ületama 1000 liiget, majandusliku kandepinna omamine, et olla suuteline teenima oma liikmeid ja kandma WOSMi poolt pandud kohustusi ning eeldatakse territooriumi riiklikku iseseisvust, kus organisatsioon paikneb (viimane on juriidikas vajalik). Sõltumata riikide suurustest on organisatsioonis kõigil võrdne hääleõigus. WOSM jaotub kuueks regiooniks: Ameerika, Aasia-Vaikse ookeani, Aafrika, Araabia, Euroopa ja Euraasia. Eesti Skautide Ühing (ESÜ) kuulub siis vastavalt WOSMi Euroopa piirkonda.

Koos infoajastu saabumise ja infoühiskonna järk-järgulise tekkimisega on skautlus oma väljundi leidnud ka internetis: skautide infolistid, kirjasõprus e-posti teel, üksuste ja organisatsioonide koduleheküljed.

1997. aasta 18.-19. oktoobril toimus esimene jamboree internetis (JOTI – Jamboree On The Internet), mille jooksul skaudid üle maailma üritasid võimalikult palju olla otsekontaktides interneti kaudu.

Juba pikemat aega on skautide hulgas levinud raadioamatörism, esimene jamboree raadioside vahendusel (JOTA- Jamboree On The Air) toimus 1957. aastal ning toimub sellest ajast alates igal aastal oktoobrikuu kolmandal nädalalõpul, seega on nii JOTI kui JOTA toimumine rihitud samale ajale.

WOSMil on oma kodulehekülg internetis: http://www.scout.org/

Pilguheit tagasi ajalukku – miks üldse skautlus tekkis

Seoses inimühiskonna arenguga (linnastumine, linnaliku elulaadi levik) oli tekkinud kasvav vajadus taolise noorsooliikumise jaoks nagu seda on skautlus. Midagi analoogset oleks tekkinud niikuinii, kuid B-P oskas anda skautlusele hea väljundi: kasvatustöö läbi tegevuse, milles lapsed ise õhinaga osaleda soovivad, lisaks põhimõtted, mille sihid on kõigile arusaadavalt väärtuslikud. Skautlus on sobinud läbi aegade ning sobib tänapäevalgi eri rahvusest, eri usku ja erinevatest ühiskonnaklassidest pärit inimestele, eriti veel sellepärast, et skautluses pole kunagi seatud piiranguid huvialalisele tegevusele – skautluses võib õppida ja praktiseerida peaaegu ükskõik milliseid tegevus- ja huvialasid (näiteks mereskaudid). Kõiges selles seisnebki skautluse universaalsus.

Kuidas Skautlus Eestisse jõudis

Anton Õunapuu polnud ainus, kes skautluse ideed Eestis propageeris. 1911. aastal üritasid Tallinna Peetri Reaalkooli poisid luua oma üksust, kuid vähese huvi tõttu jäi see idee pooleli. Esimene ametlikult registreeritud üksus alustas tegevust 1912. aastal Pärnus. Sealne liikmete arv oli kuni 30 skauti ja poiste vanus 12-17 aastat. Koondused toimusid neil vähemalt kord nädalas, kus suhtluskeel oli vene keel, kuid omavahel räägiti ka eesti ja saksa keeles. 1917. aastal pommitasid sakslased Pärnut ja gümnaasium, kus poisid õppisid, evakueeriti. Enne seda rüüstasid vene sõdurid skautide kodu ja pillasid nende varanduse laiali. Selletõttu lõppes sealne skautlik tegevus, mis oli kestnud viis aastat.

Aastail 1916-1917 tekkisid skaudirühmad mitmel pool Eestimaal.