2. augustil kohtusime Kajaka salgaga Tallinna Lennujaamas. Kajaka salka kuulusid sel aastal lisaks minule gaid Kadi, kodutütar Grete-Kai ning noorkotkad Romet ja Georg-Henry. Kõik olid väga elevil ja suurepärases tujus. Eriliselt elevil olin ma ise, sest ei olnud kunagi lennukiga lennanud. Enne pardale astumist arutasime veel omakeskis, kelle kott võiks kõige raskem olla. Võitjaks osutus gaid Kadi. Peagi tõusime lendu ning vaatasime maailma kõige ilusamaid pilvi ja kaunist Eestimaad meie alt kadumas.

Peagi imetlesime Islandi musti vulkaane ning juba nägime öise New Yorgi tulesid. Kohale jõudes ootas meid köögi laual tervitus kiri ja imeliselt sügav uni. Algas intensiivne nädala pikkune õppetöö. Vahetasime omavahel kogemusi, kuulasime ettekandeid, esitasime neid ise. Kuulsime uskumatuid sõjalugusid ja saime Kajakatega omavahel väga headeks sõpradeks. Tundsime end kui kodus. Peagi algas kauaoodatud laager, kuhu kogunes kokku 130 noort. Esimesed päevad ehitasid laagrilised oma voodeid ja panid püsti ilma põhjadeta telgid, mis lasid sisse kõik võimalikud putukad ja määramatud olendid, keda iga õhtu telgist välja pidi ajama.

Laagri päevad olid tihedalt sisustatud ja tegemist oli palju. Igale Kajakale anti all-laager, kus abiks olla. Ühiselt Kajakatega korraldasime laagri noortele ka takistusraja ja veidike relvaõpet. Korraldasime ka erinevaid punkte nii metsa- kui ka öömängul. Varsti aga olidki 9 päeva läbi ja meid koguti kokku väljakule viimaseks aktuseks. Sadas uduvihma, mis peegeldas ideaalseslt meie tuju. Võtsime niipalju aega kui võimalik, et oma asjad kokku koguda ja kõigiga hüvasti jätta. Oli palju pisaraid ja kurbust aga õnneks oli meil oli teadmine, et näeme paljusid neist juba järgmine aasta kokkutulekul või laulu- ja tantsupeol. Peagi olime New Yorgis ja alustasime omakeskis seiklust suures linnas.

Seadsime end sisse Ines Hortoni juures Manhattanil ning õhtul seiklesime juba Times Squarel. Järgneval kahel päeval tutvusime linnaga ja vaatasime kõrgele taevasse, et näha meie ümber kõrguvate majade tippe.

Peagi alustasime tagasilendu meie kallile kodumaale. Tagasilend venis kuidagi pikaks. Koduigatsus oli suur. Laagris saime juurde palju uusi sõpru, kellega loodame juba järgmine suvi taas kohtuda. Hetkel plaanivad Kajakad reisi oma haldjas ristiema Kaie juurde Floridasse, kellest sai septembris Eesti Aukonsul Floridas. Oleme tema üle väga uhked!

 

Meie vahvat reisivideot saab näha siit.

 

 

Henni-Maria

Vana-Harju Skautide Malev